Sellest ajast alates, mil me elame eramajas on meil alati olnud loom kodus. Enamasti kass ja koer. Vahepeal oli lausa kaks kassi ja koer. Kokku on meil olnud kolm koera ja 5 kassi. Esimene koer elas meiega 9 aastat ja oli Saksa lambakoer Diktus. Väga tark ja ilus isane loom. Kahjuks sai talle saatuslikuks jooksuaeg. Lasime vaid korraks õue pissile ja juba ta pani plehku. Lõpuks leidsime ta naabrimehe puuriida eest surnuna. Me ei tea mis juhtus. Ehk keegi sõitis otsa.. või maksis mõni naaber kätte (keegi oli lubanud meie kurjalt haukuva koera maha lasta). Muidugi oli meie süü, et koer välja sai. Me polnud ehitanud 2 meetrist aeda ette ja koer pani minema. Olin väike ja ei mäleta veel päris kuidas.
Järgmiseks kutsaks võtsime Lätist Kaukaasia lambakoera Milbu CeZario. Jälle isane. Suur ja tugev koer. Võiks öelda, et hirmuäratav. Alguses ei olnudki probleeme, ajas oma asja ja püsis aias. Kahjuks siis juhtus esimene kord, kui pääses aiast välja. Ehmatasime väga, sest mõru maik eelmisest sõbrast oli siiani suus. Mis me siis ära proovisime? Kõigepealt tõi isa kuskilt suured aiavõrgud metallist. Ehitasime ümber aia nendest nö lisaaia, mille kõrgus oli umbes kaks meetrit. Kuidagi sai ikka välja. Jätsime aia alles ja panime koera ketti. Alguses sellise vanakooli raske metallist keti. Panime ka traadi, mida mööda ta siis joosta sai. Samal ajal aga ostsime selle karjuse süsteemi, et paned koerale kaelarihma ümber, kaevad territooriumi ümber maa sisse juhtme ning iga kord kui koer hakkab lähemale jõudma piirile hakkab kaelarihm ebameeldivalt piiksuma. Kui aga liiga lähedale siis saab koer väikese laengu elektrit. Pikalt läks aega et teda õpetada. Igasuguste lipukeste ja värkidega. Kahjuks talle see ei mõjunud. Ta reaalselt hüppas üle aia või läks aia alt, ise sai samal ajal elektrit. Me käisime IGA PÄEV jalutamas. Mäletan talve, kus oli püsivalt -20- -26 kraadi külma. Sellel ajal kui ilmateates soovitati inimestel siseruumides püsida käisime meie nagu kubujussid koera jalutamas. VÄHEMALT tund aega. Me armastasime oma kutsukest väga. Kahjuks toas talle ei meeldinud olla. Jalutas kaks minutit ringi ja siis kraapis juba välisust. Kahjuks ei pidanud ka see raske metallist rihm koera soovile "pulma" minna vastu. Ja seekord läks ta ka inimesele kallale. Meie õnneks oli inimene väga mõistev. Meie ehmatus oli suur. Magama ei tahtnud panna sest armastasime teda ju tõesti väga. Leidsime loomapoest sellise kerge punase juhtme moodi keti. Pikkus oli vist 5-7m. Koeral ei olnud seda raske kaelas hoida ja õnneks hoidis see teda kinni. Detailidesse laskmata leidis ka see koer kahjuks oma lõpu õnnetul moel, kuid seda koduaias.
Nüüd meie kolmas koer on Berni alpi karjakoer Kleine Sonne Calypso. Väga tore ja sõbralik emane koer. Näitustel esikohti korjanud ning isegi Aasta koera tiitliga pärjatud. Ta on tõeliselt sõnakuulelik ja sõbralik. Kuna eelmise koeraga jäi harjumus iga päev jalutamas käia saab ka meie Lipsukene iga päev 5-10 kilomeetriseid tiire. Me teõsti armastame loomi. Tegeleme ja hoolitseme nende eest.
Minu jutu point oli selles, et kaukaaslase puhul me tegime KÕIK mis oskasime vahetult enne koera surma olime otsustanud ka ta kastreerida, kahjuks läks ta enne ära. Kuna ma tean kuidas meie seda kõike läbi põdesime ja üritasime leida lahendusi on päris kurb lugeda kuidas alati omanikku mõrvariks ja teab kelleks nimetatakse, kui koer aiast välja saab. Ega omanik ei teagi seni koera isust väljaspoole aeda jalutama minna kui ta on seda juba teinud. Tavaliselt hakkab koeraomanik siis tegutsema ja üritab lahendusi leida. Ülekohtune oleks ju siis süüdistada. Sellest murest aga ei saa keegi teine aru, kes pole seda ise läbi elanud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Või siis, kaudselt. Sest paljud loomad, kes jalutavad tänava peal korjatakse autosse ja viiakse varjupaika (või on ka väga palju jutte, kuidas loomapüüdjad aiast tõukoeri üles korjavad, et neid Soome kallilt maha müüa) . Viimasel ajal on olnud aga palju kära varjupaikade ümber. Ning ka täna avaldati endise töötaja pihtimus, et kuidas varjupaik on pigem rahamasin, kui heasüdamlikest inimestest täis asutus. Muidugi teenivad ajalehed skandaalidega ja sageli pushitakse mingit teemat niivõrd üles et must räägitakse valgeks ja vastupidi. Kuid täna avaldatud artiklis (mille lingi leiab SIIT) on nii palju kommentaare inimestelt, kellel on endal kogemused ja üha enam lugesed tikuvad pisarad silma. KUIDAS SELLINE ASI VÕIMALIK ON??? Selline uudis ei tulnud ju alles täna välja, vaid vastav teema oli isegi Pealtnägijas. Kuidas selline inimene veel üldse vastavas asutused tööl saab olla? Kelle käsi on mängus? Kes vastutab? Kui palju on küsimusi, millele ei vastata. Kommenteerijad ise olid ka shokis, et kui palju on saatusekaaslasi ja üheskoos avaldati petitsioon, et lõpetada selline tegevus. Kes soovib ühineda petitsiooniga andke oma allkiri SIIN. Larissa Kozõreva kohta on tulnud ka eelnevalt nii palju kaebusi.
See kõik on lihtsalt kurb...
No comments:
Post a Comment